Natuke neljapäeva...täna on kalapäev

Täna öösel sain väga halvasti magada. Õhtul enne magamaminekut juba mõtlesin aind halbadele asjadele – Sina nii kaugel minust, mõtlesin sellele juba, et kui välja saad, mis plaanid mul siis Sinuga on (töölt võtan kindlasti vabad päevad ja viin su paariks päevaks kuhugi kaugele, aind meie kaks) ja siis vaatasin ka Udu pilte ja see tegi veel asja hullemaks, ei saagi vist sellest ka kunagi üle. See karvakera suutis nii sügavale südamesse ikka pugeda. Vaatan lihtsalt ta pilti ja silm kisub vägisi märjaks. Oleks vähemalt temagi mul praegu alles. Ja kui oleksite te mõlemad, siis oleks kõik lihtsalt täiuslik. Kahjuks ei saa hetkel kumbagi...2012 ei ole hea aasta.

Mõtlen vist liiga palju, et mõtted ei lase magada...ärkasin öösel üles, hakkasin mõtlema, mõtlen halbadele asjadele ja enam und ei tule. Täna öösel ärkasin enne 5t üles ja enam magama ei jäänud.

Niivõrd hea on saada hommikul sõnumit...kohe parem algus minu päevale.

Hommikul tulin tööle ja esimese asjana tegin muudatused töölaual...

Praegu istun töö juures, natukene tegin tööd, aga ei ole tahtmist, viitsimist ega jaksu. 0 motivatsiooni midagi teha. Iga päev on mul midagi viga – üleeile õhtul jäi mul käsi haigeks, nii hullusti, et valus liigutada ja riidessegi panna ja valutab liigutades siiamaani-täna Aive paneb teibi ja siis äkki tõmbab tagasi. Aive arvas, et mingi kõõlusepõletik vms. Hommikul ärgates oli üldine enesetunne väga kehva. Ja muidugi annab põiepõletik ka õrnalt tunda. Sellest pingest, mis praegu on, tulevad vist kõik hädad külge, aga mis ma ikka hädaldan siin oma valude ja paha enesetunde pärast nagu pensionär. Ma saan vähemalt omas voodis magada ja käia ringi seal, kus tahan ja millal tahan. Aga asi on selles, et ma ei tahagi kuskil käia. Lihtsalt oleks peale tööd niisama. Ootan kõnet ja kõne saan, siis see on maailma parim hetk...näeks Sind ainult kasvõi korraks läbi video. Loodan, et saan varsti kasvõi pildi

Rääkisin Sassuga ka natukene sõjaväest ja küsisin igasugu asju. Ma loodan, et Sassul on õigus, et 3 nädala pärast saab vaatama tulla. Ta lubas minna kolmapäeval Sind vaatama, saan äkki temast käekella saata ja äkki veel midagi, mida tahad (mõtle ja anna teada mulle).

Praeguse hetkeni on tööl olnud rahulik. Hommikul oli kiri, mis oli positiivne, sest määruses tehti positiivsed muutused...paberitöö läks natukene kergemaks.

Kõht on hirmus tühi, lõunani veel aega ka. Kõige kummalisem on see, et minul, kes ma armastan kohutavalt magusat, enam isu magusa järgi ei olegi. Eile ostsin suure šokolaadi, aga isu selle järgi tegelikult nagu ei olnudki. Kommid töö juures sahtlis lihtsalt seisavad, muidu ikka sõin neid liiga suure hoolega. Söögiisu on üldse kuidagi halb praegu, aga sunnin end sööma. Söön lõuna ajal korralikult ja õhtul ka natukene ikka.

Loodan, et homne plaan Aliciga loomade varjupaika minna on ikka jõus. Kui ei ole, siis palun Mario käest endale autot ja käin ise.

Ma tean, et see teeb Su enesetunde seal veel halvemaks, kui ma kirjutan, kui raske mul on....aga mul on raske, ma ei hakka valetama. Loodan, et mõistad mind. Ja ma tean, et Sul on veel raskem. Aga kunagi läheb kergemaks. Inimene harjub kõigega. Ja Sa oled mul tubli. Minu kõigekallim igavesti!

( Õhtul kirjutan veel, praegu lihtsalt tuju tuli kirjutada natukene :) )

Love you!

Janeli