:(

Kirjutan selle blogi Sulle, mu kallis....

Täna, 8.oktoobril, oli siis päev, mille tulekut olin niiiiii väga kartnud. Terve öö ei saanud korralikult magada, ainult halvad ja veel halvemad mõtted jooksid mu peast läbi ja segasid und, mis pidi olema ju magus, sest see oli viimane öö, mille sain veeta oma kõigekallimaga, aga kahjuks, oli see üks halvematest....Hommik ei olnud ka midagi paremat, tundsin end väga halvasti, nutsin salaja patja ja püüdsin teha head nägu. Kallis oli hommikul kuidagi tõre ja eemaletõukav...või mulle aind tundus. Tundsin end juba hommikul üksi....aga olin vist üliemotsionaalne....olen siiamaani ( ei suuda kirjutadagi,pisarad lihtsalt voolavad, nii hullult voolavad,et pühkisin silmi ja kaotasin mõlemad läätsed endale silma ära, mina ju ikka suudan seda)


 Ära saatmine oli vastik,vastik,vastik, ei soovita oma vihavaenlasele ka. Püüdsin olla tugev...ja nii uskumatu kui see ka polnud, olin isegi tugevam kui arvasin. Poetasin aind mõne pisara..ülejäänud surusin alla, nutt oli koguaeg kurgus, juba autoga sinna kogunemiskohta sõites...vb ei jõudnud see mulle siis veel kohale või ma ei tahtnud, et jõuaks. Praegu olen väga kurb ja igatsus on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii uskumatult suur. Aga ma luban, et olen toetav ja proovin ise ka olla tugev....saab raske olema! me ei ole ju üksteisest kauem kui paar päeva eemal olnudki. Saatsin Rivo bussi ja vaatasin teda lihtsalt väljast...ta istus bussis, oli nii rõõmus ja naeris seal teistega...püüdsin ta pilku saada, aga ei saanud....ju ta ei tahtnud vaadata, kuidas ma seal väljas pisarates seisan...ja siis ta sõitiski ära! 3 nädalat ei näe...

Läksin siis tööle, nutt kurgus....
Tööle jõudes läksin kohe registratuuri, et küsida, kas keegi reedel helistas, kui ma koolitusel olin...ja sain vastuseks sõimu ja ülbuse, uskumatud inimesed on ikka ümber. Ideaalne jätk mu päevale....Ma lihtsalt ütlesin aitäh ja kõndisin poole mölisemise pealt minema, pisarad silmis. Lihtsalt situvad hinge mulle seal. See ajas mind ikka nii endast välja, niigi ma lähen sinna vastikustundega...ja sis nad mölisevad minuga päeval, mis oli mulle nii raske...Ma peaaegu, et saatsin nad *****, aga õnneks suutsin veel keelt hammaste taga hoida. Aga ma olin selleks võimeline...Ülejäänud tööpäeva püüdsin olla tegus ja töökas ja õnneks läks tänane tööpäev suhteliselt kiiresti. Ja need sõnumid, mis vahepea tulid Sinult, tegid tuju ka natukene paremaks.
Suutsin endale hankida kuidagi põiepõletiku, mis nüüdseks hakkab juba tänu ravimitele taanduma õnneks...

Paigaldasin Ketule ka esimest korda ise ripsmepikendused. Arvasin, et see on kergem, aga võta näpust-vahepeal oli tunne, et kakun kõik ära :D Nii närvi ajas ikka, üldse ei tahtnud kinni jääda ja no vasak käsi, see ei tee ju üldse nii nagu ma tahan...aga harjutamine teeb meistriks ja lõpuks läks juba natukene ladusamalt, mitte just hästi, aga paremini, kui esimeste ripsmete kleepimisel. Meistriks saamiseni ikka palju harjutada vaja :D  Tahtsin lõpus kiirustama ka hakata, sest arvasin, et varsti mu telefon heliseb ja siis ma ei suuda enam ripsmete paigaldamisele keskenduda...aga jõudsin enne ripsmed paigaldatud. (tahtsin ka pilti teha oma tööst, aga unutasin ära)

Õnneks see oodatud telefonikõne ka tuli ja ma oli niiiiiii õnnelik....
Mul on nii kahju, et Sul seal nii halb ja paha on, aga midagi ei ole teha, pead üle elame selle aja ja kindlasti ka elad...raske on, meil mõlemal, aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. 
Vaatan vb veel mõne sarja või saate ja siis äkki tuleb uni ka.  Harjumatu üksi olla ja magama minna. Jään ootama homset ja Sinu kõnet, see on päeva parim osa :)
Armastan Sind ajateenija Reidla 

Üks armas pilt meist, tahaks praegu Sinuga niimoodi telekat vaadata...oehh

Sinu Janeli